Ristilöömine oli antiikaja hukkamisviis, määratud alamale klassile, põgenenud orjadele, mõrvaritele, mässajatele vm, Rooma õiguse järgi mitte-roomlastele. Selleks seoti või naelutati hukatav puu külge, et pikendada piinu. Jeesuse Kristuse ristilöömine tema kannatustee lõpus on teada nelja evangeeliumi jutustustest (Mt 27; Mk 15; Lk 23; Jh 19 pt) ja piiblivälistest allikatest. Juutide suurkohus oli Jeesuse surma mõistnud jumalateotuse süüdistusega ja Pilaatuse otsusega viidi Jeesuse ristilöömine täide. Nii hukati Jeesus koos kahe kurjategijaga Kolgata künkal. Kuna kristluses on Jeesuse ristisurmal keskne tähendus ja rist kristluse sümboliks, lõpetas keiser Constantinus 320. aastal pärast ristiusule sallitud religiooni staatuse andmist taolise hukkamisviisi Rooma riigis.
