Jeesus, sündinud surelikuks inimeseks, läks maise elu lõpule vastu, tuues end ohvriks inimkonna patu eest . Evangeeliumites on Jeesuse surmamõistmise, ristilöömise ja surmatunni üksikasjalik jutustus (Mt 26–27 pt; Mk 14–15 pt; Lk 22–23 pt; Jh 18–19 pt). Jeesuse surmamise põhjused olid kahetised: (1) juutide Suurkohtu ja Pilaatuse kinnitatud otsuse täideviimine, kusjuures näiliseks süüks peeti seda, et Jeesus oli tunnistanud end Jumala Pojaks; (2) Jeesuse kuulekas eneseandmine Jumala Isa tahte alla (Fl 2:8) Jeesus teadis, et tema kuulutus Jumala riigist ajendab ülempreestreid ja kirjatundjaid teda hukkama, kuid ta võttis siiski enda kanda lunastava surma paljude eest (Mt 26:28; Mk 14:24). Kooskõlas vagade juutide lootusega (Mt 22:31–32) teadis Jeesus, et Isa ei jäta teda surma, vaid päästab ta surmast ellu.
