Vaatamata kristlike vabakoguduste iseseisvale arengule ja sellest tulenevalt suurele mitmekesisusele õpetuses, vaimsuses või toimimises, on neile omased teatud ühised tunnusjooned. Rõhutatakse ka riigi ja kiriku lahusust. Enne ristimist ja kogudusega liitumist on tavaks rääkida oma isiklikust usukogemusest. Vabakogudustes rõhutatakse vaimuliku kasvamise tähtsust, aktiivset osalemist jumalateenistustel ja koguduse tegemistes. Kogudusse puutuvad otsused tehakse ühiselt. Jumalateenistuse ülesehitus on vabam. Vabakogudused on enamasti koondunud ühise vaimulaadi ja õpetuslike seisukohtadega kongregatsionalistlikesse uskkondadesse (näiteks baptistid, adventistid, nelipühilased, osaliselt ka metodistid jt). Seoses karismaatilise liikumise ülemaailmse levikuga on uuemad vabakogudused veelgi iseseisvamad, rõhutatult osaduslikud või lausa perekonna ringis kodukogudused.
