Evangeeliumi kristlaste teke seostub 1870.–1880. aastatel Peterburi kõrgklassis levinud usuliste otsingute ja inglise ning saksa misjonäride toel vallandunud äratusliikumisega (Peteburi ärkamine), mis lähtus pietistlikest ideaalidest. Eraldi uskkond kujunes sellest 20. sajandi esimesel kümnendil Ivan Prohhanovi (1869–1935) eestvedamisel, Venemaalt levis see omakorda üle maailma. Eestis sai liikumine indu 1905. aastal toimunud Stroomi ärkamisest ja oli seotud Israel Johannes Rubanovitši (1866–1941) misjonitööga. Nõukogude võimu survel ühendati evangeeliumi kristlaste kogudused 1944.–1945. aastal samadesse organisatsioonidesse baptistide kogudustega. Ka Eestis kuuluvad mõlema traditsiooni kogudused siiani Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liitu (EEKBL, Eesti EKB Liit). Suurimad erinevused baptistidest on nende õpetus armulauast kui sakramendist ja see, et nad tunnistavad teistes kirikutes toimetatud lasteristimist.
