Upanišadid on loodud braahmanatest ja aranjakatest hiljem, vanimad neist tõenäoliselt I at keskpaiku e.m.a, seega enam-vähem samal ajal budismi ja džainismi esilekerkimisega. Veedakirjanduse formaalses jaotuses peetakse neid aga braahmanate ja aranjakate alajaotuseks ning nad on grupeeritud nelja ossa vastavalt neljale veedale. Traditsiooniliselt räägitakse 108 upanišadist, neist 12 suuremat nimetatakse peamisteks (skr mukhya-upaniṣad). Viimaste hulgas on tuntuimad Aitareya-upaniṣad, Bṛhadāraṇyaka-upaniṣad, Chāndogya-upaniṣad, Kena-upaniṣad ja Taittiriya-upaniṣad. Sisult ja vormilt kujutavad upanišadid endast filosoofilisi vestlusi ja arutelusid õpetaja ja õpilaste vahel (millest on tuletatud ka nimetus: õpilased istumas õpetaja jalge ees maas). Neis käsitletakse paljusid filosoofilisi teemasid, mis sugugi alati ei tugine veedade autoriteedile, vaid rõhutavad inimese isikliku tunnetuse ja mõistmise tähtsust. Upanišadid esindavad uut tüüpi, nn filosoofilist mõtlemist, mis on aga veel tihedalt seotud mütoloogilise mõtlemisega. Neis arendatakse välja idee aatmanist ehk isikulisest hingest, mis materiaalse maailma vangistuses sansaaras üha uuesti ümber sünnib, kuna sõltub eelnevatest tegudest. Eesmärgiks on sellest vangistusest vabanemine (skr mokṣa). Kuna individuaalne ise e aatman on upanišadide järgi tegelikult samane jumaliku alge brahmaniga, siis seisneb vabanemine selle samasuse mõistmises.
