Tühja õõnsat puud, milles mesilasi ei ela võib küll nimetada tarupuuks, kuid mitte mingil juhul mesipuuks. Taruks nimetatakse ka inimese poolt mesilaste tarbeks ehitatud tehiseluaset. Mesipuu ajalugu on väga pikk ja võib ulatuda meie aladel aega umbes 2000–2500 eKr. Võib-olla isegi kaugemale. Tol ajal, kui ei teatud suurt midagi mesilaste pidamisest, saadi mett põhiliselt puuõõntes pesitsevate mesilaste pesadest. Kui inimene leidis metsast puu, milles elasid mesilased, tähistas ta selle oma peremärgiga ja see muutus tema eraomandiks, vaatamata sellele, kas see asus riigi- või mõisametsas. Peremärk näitas, et puu oli juba kellegi oma ja selle rüüstamist karistati tolleaegsete seaduste kohaselt väga karmilt. Mesipuude arvukuse suurendamine toimus peamiselt kahel teel: uute mesipuude otsimise ja uute pesade õõnestamise teel sobivatesse puudesse. Õõnsuse tegemiseks puudesse kasutati spetsiaalset kumerateralist kirvest või tarutuura. Tarupuuna eelistati mändi, kuid kasutati ka kuuske, tamme ja pärna. Uued pesad määriti sülemite juurdemeelitamiseks seestpoolt vanadest kärgedest sulatatud vaha, mee ja suira seguga. Tarupuu suuava kaeti nn suulauaga, mis koosnes kahest osast. Metsastes piirkondades oli suulaua alumine osa pikem ja ülemine lühem. Lagedamates kohtades ja inimasulate läheduses oli aga mesipuude suulaua ülemine osa pikem ja alumine lühem. See oli arvatavasti tingitud sellest, et viletsama korjega aladel jääks mesilastele rohkem talvesööta, sest meevõtmise ajal eemaldati ainult tarupuu suulaua alumine osa.
