Juba iidsetest aegadest on inimene mesilastelt püüdnud ära võtta maksimaalse koguse mett, kusjuures ei ole alati arvestatud mesilaste vajadustega. Üheks enamlevinud asendussöödaks on olnud suhkrulahus. Suurema kontsentratsiooniga suhkrulahust on nimetatud ka suhkrusiirupiks. Tegelikult kasutatakse mesilaste täiendus- ja ergutussöötmisel siiski suhkrulahust st. suhkur lahustatakse teatud vahekorras kas soojas või külmas vees. Siirupi valmistamisel aga lahustatakse suhkur keevas vees ja keedetakse veel teatud aja vältel. Vanemas eestikeelses mesindusalases kirjanduses soovitataksegi suhkrusiirup keeta, uuemas aga ainult lahustada suhkur vees. Erinevus seisneb selles, et keedetud suhkrusiirup lõhnab ja meelitab mesilasi vargile, samal ajal aga külma veega valmiststud suhkrulahus ei lõhna ja on seega sobivam kasutamiseks korjevaesel ajal.
