Alayavijñāna kontseptsioon on esitatud peamiselt kahes mahajaana suutras, Saṃdhinirmocana-sūtra’s ja Laṅkāvatāra-sūtra’s, samuti Asanga teoses Mahāyāna-saṃgraha. Ālayavijñāna teooria on abhidharma viie isiksuse koostisosa hulka kuuluva teadvusekogumi (skr vijñānaskandha) käsitluse edasiarendus. Asanga määratleb seda kolmeosalisena: meel (skr citta), meeleorgan (skr manas) ja teadvus (skr vijñāna). Esimest neist mõistab ta kui ālayavijñāna't, mis sisaldab kõige oleva seemneid (skr sarvabījaka) ja on põhjuslikult sõltuv tegudest. Meelt kui teadvuse aita peetakse teadvuse kõige sügavamaks kihiks, manas´t individuaalselt toimivaks mina-teadvuseks ning vijñāna’t kõige pindmisemaks, kuue võime kaudu vastuvõetava informatsiooni esmase analüüsi ja mõtestamise tasemeks. Tegudest sõltuv olemasolu on mõistetav ālayavijñāna projektsioonina. Nõnda on ālayavijñāna seotud joogatšaara teise põhimõistega cittamātra e pelkmeel. Kuna ālayavijñāna's on olemas seemned ka vabanemiseks e nirvaanaks, mis tähendab buddhasust, siis Laṅkāvatāra-sūtra’s samastatakse see tathāgatagarbha mõistega. Tänapäeval on ālayavijñāna't tõlgendatud Carl Gustav Jungi (1875–1961) psühhoanalüüsist pärit kollek
