Pühakirja vaimset tähendust otsivate tõlgendusmeetodite hulgas toob anagoogiline tõlgendus tekstist esile enamasti selle eshatoloogilise tähenduse. Esimene, kes kõik neli vanakiriklikku meetodit süsteemselt kasutusele võttis, oli Johannes Cassianus (srn u 435). Näiteks võis „Jeruusalemm“ olla sõnasõnalises tähenduses juutide linn; allegoorilises tähenduses Kristuse kirik; moraalses mõttes inimese hing ning anagoogilises tähenduses Jumala tulevane taevane linn. Anagoogiline ehk eshatoloogiline tähendus antakse suurele osale lõpuaega puudutavatele prohvetiennustustele ja ka nendele, mida tõlgendatakse allegooriliselt Kristuse kohta käivateks.
