Esimestel kristlikel sajanditel ristiti peamiselt täiskasvanuid kas looduslikes voolavates veekogudes või spetsiaalsetes ristimisbasseinides, misjoniperioodil kasutati ristimisnõudena ka näiteks puidust tünne. Kui valdavaks sai lasteristimine, muutusid ka ristimiseks mõeldud anumad väiksemaks, vee pealevalamisega ristimisel võib nõu olla veel väiksem. Ristimisnõu traditsiooniline materjal on kivi (siit ka nimetus ristimiskivi) või metall (tavaline õigeusu kirikutes), kuid on kasutatud ja kasutatakse ka teisi materjale, nt puitu, klaasi. Ristimisvaagnaks nimetatakse tavaliselt metallist madalat ristimisnõu, mis võib olla sobitatud vana suuremamahulise ristimiskivi peale. Kirikus on ristimisallika koht tavaliselt kas peasissekäigu ligidal või kooriruumis.