Kristluse algusaegadel toimetati ristimist peamiselt looduslikes veekogudes, esimesed teadaolevad ristimisbasseinid on pärit 3. ja 4. sajandist. Hilisantiigi ristimisbasseinid asusid ristimiskabeli ehk baptisteeriumi keskel ning olid kas süvendid põrandas või sellest kõrgemal. Kuna laialdaselt levis komme ristida mitte vee alla vajutades, vaid üleni veega üle valades, siis ei pruugi ristimisbassein olla kuigi suur, piisab, kui täiskasvanud ristitav sinna seisma/põlvitama mahub. Lasteristimise valdavaks muutudes vahetasid basseini välja väiksemamahulised ristimisnõud. Uuemas kirikuarhitektuuris, eelkõige vabakirikutes, on ristimisbassein enamasti ehitatud põranda alla, täiskasvanute ristimistalituseks see avatakse ning täidetakse veega. Ristimisbasseine (sisseehitatuid või liigutatavaid) on ka õigeusu kirikutes.
