India õpetustes nimetatakse ü-t skr sõnadega dhātu (‘vald’) või mahābhūta (‘suur ollus’) ja neid on kokku neli: maa (skr pṛthvī), tuli (skr tejas), vesi (skr ap) ja tuul (skr vāyu). Sümbolitena kirjeldavad need materiaalsetena tajutud objektide põhiomadusi: tahkust, kuumust (temperatuuri), voolavust ja liikuvust. Mõnes süsteemis on viiendana lisatud ilmaruum (skr ākāśa) ja kuuendana teadvus (skr vijñāna). Hiina natuurfilosoofias on viis ürgollust: puu (hn 木 mu), tuli (hn 火 huo) maa (hn 地 di), metall (hn 金 jin) ja vesi (hn 水 shui) ning neid tähistatakse liikumist tähendava mõistega 行 xing (‘toime, käik, tegevus’).
