XVII saj lõpus XIX algul tehakse esimesed katsed muuta taru lahtivõetavaks. Lahtivõetavad tarud jagatakse küljelt, tagant ja pealt lahtivõetavateks. Lahtivõetava taru loomisega on seotud tolle aja nimekamad mesinikud nagu J. Z. Christ, F. Huber, P. I. Prokopovitš, J. Dzierzon, L. Langstroth, A. Berlepsch jt. Teadaolevalt ehitas esimese lahtivõetava taru 1798.aastal (mõnedel andmetel 1792) Šveitsi mesinik François Huber (1750–1832). Tegemist oli nn raamattaruga (vt raamattaru). Raamattarud tõrjuti üsna pea kõrvale raamtarude poolt. 1814. aastal konstrueeris P. I. Prokopuvitš puidust lahtivõetava taru, mis koosnes neljast üksteise otsa tõstetud korpusest, millest kolm olid pesakorpused ja neis ei olnud raame. Neljas, kõige ülemine korpus oli varustatud 245×175 mm raamidega (vt Prokopovitši taru). Aastal 1852 konstrueeris saksa mesinik Berlepsch lahtivõetava taru, mis koosnes samuti kolmest osast, kuid erinevalt Prokopovitši tarust oli sellel äravõetava tagaseina asemel allalastav luuk. Kõik pesakorpused olid varustatud 222×185 mm raamidega, mida sai välja võtta taru küljel asuva luugi kaudu. Murrangu lahtivõetavate tarude arengusse tõi Ameerika mesinik Langstroth (1810–1895), kes avastas nn mesilaskäigu. Mesilaskäigu avastamine tõi lahtivõetavate tarude arengusse suure muudatuse, sest see võimaldas hõlpsasti raame pesast välja võtta. Langstroth oli ka esimene, kes võttis kasutusele pealt avatava taru.