Erinevalt meetrikaraamatutest, mis esitasid andmeid kronoloogiliselt konkreetsetele isikutele läbi viidud kiriklike talituste alusel, koondas personaalraamat enamasti talu või pere nime järgi ühte kohta kokku kõigi selles majapidamises või perekonnas elavate, omavahel suguluses olevate isikute andmed. Lisaks ristimiste (sündide), laulatuste (abielude) ja matuste (surmade) andmetele sisaldus seal info leeritamise ning kogudusse saabumise või sealt lahkumise kohta, sageli ka muid teateid inimese elukäigust ja staatusest. Personaalraamatud muutusid kohustuslikuks kogu toonase Venemaa keisririigi territooriumil 1834. aastal, kuid paljudes Eesti- ja Liivimaa kogudustes peeti neid juba varem. Õigeusu kogudustes personaalraamatu taolist registrit ei kasutatud. Nüüdisajal on personaalraamatud väärtuslikud allikad suguvõsa uurimisel.