Kristluse algussajandeil loeti pühakirjatekste jumalateenistustel tõenäoliselt jätkuva lugemisena (lectio continua), s.o järjest. Viienda sajandi paiku, seoses kirikuaasta väljakujunemisega, hakati lisaks sellele teatud pühadel lugema teatud kindlaid tekstilõike. Perikoope piiritleti esialgu märkidega lehekülje serval, hiljem hakati nende algus- ja lõpusõnu märkima erilistesse nimekirjadesse (comes). Kirikuaasta teatud päevadel lugemiseks valitud pühakirjalõigud moodustavad perikoobisüsteemi. Kristluse ajaloo jooksul on välja kujunenud mitmeid erinevaid süsteeme, millele on ühine vaid see, et ette on nähtud vähemalt kaks lugemist, millest teine on evangeelium. Termin „perikoop“ kui piiritletud pühakirjalõik on kasutusel ka eksegeetikas.
