Ületav mõistmine on keskne mõiste ületava mõistmise suutrates, kus seda peetakse bodhisattva arengutee kõrgeimaks astmeks, kuigi bodhisattva kümne taseme õpetuses vastab see alles kuuendale. Ületav mõistmine on vastukaaluks kõige põhilisemale meeleplekile, teadmatusele e nõmedusele e sõgedusele (skr avidyā), ning viib selle ületamisele. Ületav mõistmine tähendab tühjuse mõiste selget kujustamist, mille kõige üldisem mõte on, et mitte millegi kohta ei saa midagi kindlat väita; kõik on suhteline ja kehtib vaid ajutiselt ja piiratud kontekstis. Madhjamaka koolkonnas rakendatakse ületava mõistmise arendamiseks prasaṅga meetodit, mida kasutab ka Šāntideva „Bodhitšarjāvatāras“. Selle eesmärgiks on igasuguste väidete absurdini viimine, mis aitab mõista kõikide vaadete tühjust. Indotiibeti mahajaana traditsiooni järgi oli ületava mõistmise õpetus Šākjamuni sooritatud seadmuseratta teine pööre, mida tekstide kujul esindavad ületava mõistmise suutrad. Seal tähendab ületav mõistmine esiteks eriliste reeglite järgi koostatud teksti, mis võib esineda sisekõne, suulise kõne või kirjalikult fikseeritud teksti kujul, kannab nimetust prajñā-pāramitā ja mille eesmärgiks on teadvuse kõrgeima seisundi loomine. Teiseks on ületav mõistmine teadvuse kõrgeima seisundi üks nimetusi, mis peegeldab selle võimet täielikult mõista ületava mõistmise teksti ja luua uusi sama tüüpi tekste.
