Kristliku kiriku algusaegadest peale on pühakuteks peetud usukangelasi ja märtreid, kes andsid oma elu Kristuse tunnistamise eest. Neid austati ja nende haudadel kogunesid kristlased jumalateenistusele. Nii ida- kui ka läänekiriku traditsiooni lahutamatuks osaks pühakute mälestuspäevade tähistamine kas ühtse kiriku ajast pärinevate või hiljem vastavalt eri piirkondade kanoniseerimisprotsessidele kinnistatud pühakutekalendrite järgi. Pühakutele pühendatakse kirikuid ja altareid, nende säilmeid hoitakse alles ja paigutatakse kirikute altaritesse. Pühakute hauapaikades käiakse palverännakul ja nende elulood on aineseks hagiograafilisele kirjandusele ning inspiratsiooniks kunstis ja muusikas. Kiriku õpetuse kohaselt on küll pühakute austamine on usklikele soovituslik, kuid mitte õndsusvajalik; ülemäärast rahvalikku pühakutekultust on kiriku õpetusamet aeg-ajalt piiranud.
