Konfutsianismis mõistetakse loomust seoses ühiskondlik-eetiliste kategooriatega. Konfutsius ise seda mõistet ei määratlenud, väites "Vestetes ja vestlustes" vaid, et “loomused lähendavad / harjumused kaugendavad”. Mengzi ja Xunzi olid loomuse suhtes vastandlikul seisukohal. Esimene väitis, et inimese loomus on algupäraselt hea (hn shan) ning see väljendub inimlikkuses ja kohasuses. Teise arvates on inimese loomus algupäraselt halb (hn e) ning ühiskondlikud institutsioonid peavad seda piirama ja ümber kujundama. Neokonfutsianismis käsitleti loomust natuurfilosoofiliste mõistete, nt qi kaudu. Loomus on oluline mõiste ka hiina meditsiinis, kus see tähendab ihu. Hiina budismis on loomus buddhasuse vasteks oleva liitsõna foxing (’buddhaloomus’) osa. Chan’is mõistetakse loomust Buddha õpetuse ja meele tõelise loomusena, milleks on tühjus. Sellest tuleneb virgumise sünonüümina esinev mõiste jianxing.
