Rooma ühiskonnakorralduse analoogiat järgides eristas Tertullianus (surn pärast 220) kirikus kahte seisust: ordineerituid ja ilmikuid, sarnaselt nagu roomlastel eristati ordo’t kui riigiametnikke ja plebs'i ehk vabadest kodanikest lihtrahvast. Ordinatsiooni mõiste on võetud Rooma õigusest, kus ordo tähendas ametkonda ja ordinatio ametisse seadmise akti. Kiriklikus pruugis tähendab ordineerimine vaimulikuseisusesse pühitsemist. Rituaal seisneb Vana ja Uue Testamendi eeskujul palvetamises koos käte pealepanemisega Püha Vaimu väe edasiandmise pärast. Kirikud, kus ordinatsioon on sakrament ja seetõttu kustumatu märk, järgivad pühitsemise apostlikku järjepidevust ehk suktsessiooni. Reformatsioonijärgsed kirikud ei pea ordinatsiooni sakramendiks, kuid mõistet kasutatakse ja riituse mõju tunnistatakse.