Armulauaosadus ehk kommunioon väljendab kiriku ühtsust ühekssaamises Kristusega ja seeläbi ka usklikel üksteisega, mida on seletatud Uues Testamendis: „Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa sellest ühest leivast” (1Kr 10:17). Armulauast osasaamine on uskliku eesõigus, kuid see eeldab lepitatud vahekorda Jumala ja kirikuga. Seetõttu ei ole ligipääsu armulauale neil, kes on kirikliku karistuse all. Kirikulõhede aegadel on sageli juhtunud, et kirikud on katkestanud vastastikuse armulauaosaduse. See tähendab, et teise konfessiooni liikmeid ei lubata armulauast osa saama või omi liikmeid ei lubata teise kiriku armulauale. Nüüdisaja oikumeenilise liikumise ning kirikutevaheliste dialoogide üheks keskseks teemaks on armulauaosaduse taasleidmine kirikute vahel. Kirikutevahelise osaduse seadustamiseks on kaks erinevat vaadet: kas armulauaosadus on juba saavutatud usuühtsuse kinnituseks või peaks armulauaosadus juhtima kirikud suuremale usuühtsusele.