Manitsus esimeste kristlaste kogudusele on kirjas 1Kr 11:28–29: „Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast! Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.” Varakiriklik "Didahhee" kehtestas (10,6; hiljemalt aastast 150): „Kui keegi on püha, see tulgu, kes mitte, parandagu meelt!” Idariituse kirikutes öeldakse samas tähenduses: „Pühad annid pühadele!” Keskaja läänekiriku liturgias jäi armulauamanitsuse vorm ära, kuna ilmikute osavõtt armulauast vähenes. Reformatsioonis ja selle peegeldusena ka roomakatoliku kirikus tõusis armulauamanitsus taas päevakorda. Reformeeritud kirik ja vabakogudused kasutavad tänapäeval 1Kr 11 vormelit.
