Kiriku liturgia nimetamine missaks ladina riituses alates 5. sajandist tuleneb väljendist „ite, missa est”. Need on missa ladinakeelsed lõpusõnad, mille mõte on tõenäoliselt usklike läkitamine maailma (võimalik tähendus: congregatio dismissa est, ’kogudus on läkitatud’). Idakirikus säilis kreeka keele mõjul jumalateenistuse nimetamine liturgiaks. Ladina kiriku missakord arenes omasoodu ja seda on korduvalt reformitud. Martin Luther kohandas keskaja missakorda, võttes kasutusele rahvakeelse „Deutsche Messe”. Missa jäi valdavalt roomakatoliku kiriku terminiks koos missaohvri teoloogiaga, kuni Trento kirikukogu järel (1570) fikseeriti ühtne missakord ehk „Missale Romanum”. Kinnitati, et missaohver toob Kristuse ristiohvri ligiolevaks. Kui varasemalt oli katoliiklastel sõnajumalateenistus „eelmissa” ja sellele järgnev armulauatalitus „peamissa”, rõhutas Vatikani II kirikukogu (1962–1965) missa terviklikkust, milles nii sõna- kui ka armulaualiturgia vahendavad usklikele üht ja sama – reaalset kohtumist Kristusega. Nüüdisajal nimetab mõni protestantlik kirik armulauaga jumalateenistust missaks. Oikumeenilise dialoogiga on saavutatud parem üksteisemõistmine missateoloogia küsimustes.