Meelerahu seisneb meele keskendamises ühele objektile, mistõttu selle üheks sünonüümiks on „meele ühtekoondatus“ (skr cittaikāgratā). Meelerahu harjutamise eesmärgiks on meele täielik rahunemine, kontrollimatu mõtetevoolu ja tunnetetulva peatamine. Algajate meelerahu harjutustes soovitatakse keskenduda hingamisele, kuid põhimõtteliselt võib keskendumise objektiks olla ükskõik missugune sisemine või väline seadmus (mõte, pilt, ese, kuju vms). Kui meelerahu on muutunud püsivaks ja sügavaks, loob see aluse mõtluse (skr dhyāna) erinevate tasemete rakendamiseks analüüsiva vaatluse harjutustes. Mõnes budismi suunas, eriti chan’is, peetakse aga meelerahu ja analüüsiva vaatluse harjutamist teineteisest lahutamatuks põhjendusega, et ühelt poolt on meelerahuni võimalik jõuda ainult meelt tähelepanelikult jälgides ja uurides; teiselt poolt aga saab meelt põhjalikult uurida ja analüüsida ainult meelerahu seisundis.
