Kristliku jumalateenistuse liturgilise korra arengut on suunanud usklike soov kuulda ja kuulutada evangeeliumit ning osa saada Kristuse lunastusest. Jumalateenistuse rituaalide kaudu austab kogudus ühiselt Jumalat. Kreekakeelne Septuaginta kasutab sõna λειτουργία ka preestrite ja leviitide templiteenistuse kohta. Idakirikus mõistetakse liturgiana eelkõige euharistiat (vastavat jumalateenistuskorda nimetatakse „jumalikuks liturgiaks“); läänekirikus võeti sõna üldkasutusse 16. sajandil ning alates 17. sajandist tähistab see jumalateenistust üldiselt. Liturgial on kahene tähendus: liturgia on küll inimeste (anabaatiline) tegu kokkulepitud rituaalides, kuid on esmalt ja olemuslikult Jumala tulemine inimeste juurde (katabaatiline) Jeesuses Kristuses, kes teenib inimest, teda pühitsedes ning sel viisil tuues au Jumalale.