Liturgia uuenemine on pidev niihästi ida- kui läänekirikus. Koos liturgiatekstide ja -korra reformimisega kaasnevad muutused ka kirikukalendris, -muusikas, -kunstis, -arhitektuuris jm. Liturgiauuenduse motiiviks on sageli tagasipöördumine varakristliku ajastu põhimõtete juurde, enamasti aga siiski kirikuelu kaasajastamise vajadus. Suuremaid ja väiksemaid liturgiareforme on toimunud kirikuloos arvukalt. Tuntud on patriarh Nikoni 1650.–1660. aastate reformid Venemaal. Läänekirikus tõid Trento kirikukogu otsused 16. sajandil kaasa liturgiareformi. Reformatsioonijärgsete kirikute liturgiat uuendatakse pidevalt. Vatikani II kirikukogu (1962–1965) kinnitas olulised eeldused liturgiareformiks: 1) kõigi usklike tegus osalemine liturgias, 2) pühakirja esiletõstmine ja jutluse taaselustamine, 3) Rooma liturgia kohandamine vastavalt rahvaste kultuurile jm. See etapp roomakatoliku kirikus jõudis tulemusteni uue tervikliku „Missale Romanum” ilmumisega 1970. aastal ning sellest tehtud rahvakeelsete missaraamatute kasutuselevõtmisega. Liturgiareformist loobujatele on jäetud katoliku kirikus võimalus kasutada vana riitust. Liturgiauuenduse mõjud on tuntavad kogu nüüdisaja kristluses.
