Vana Testamendi aegadel usuti, et käte pealepanemisega vahendatakse jumalikku tarkust (5Ms 34:9), õnnistust (1Ms 48:17), ametivõimu (4Ms 8:10) jms. Uues Testamendis on kirjeldatud, kuidas Jeesus tervendas ja õnnistas inimesi käte pealepanemisega. Apostlid jätkasid sama tava. Nad vahendasid sel viisil Püha Vaimu andi (2Tm 1:6) eelkõige siis, kui oli tegemist vaimuliku ametisse seadmisega. Idakirikus nimetatakse vaimulikuks pühitsemist hirotooniaks ja seda eristatakse hiroteesiast ehk alamvaimulikuks õnnistamisest. Kummagi puhul toimub käte pealepanemine. Nüüdisaja karismaatilises kristluses on käte pealepanemine levinud peamiselt eestpalvet tehes, eriti haigete usutervendamisel.
