Kirikukorraldus hõlmab kõike seda, mis puudutab uskkonna, kiriku või koguduse toimimist organisatsioonina – milline on selle struktuur ehk millised allüksused ja ametikohad selle koosseisu kuuluvad, millised on nende õigused, kohustused ja vahekorrad, kuidas seda organisatsiooni juhitakse jne. Sageli eristatakse kirikukorralduse tüüpe just juhtimisviisi järgi (nt episkopaalne, episkopaal-sinodaalne, kongregatsionalistlik, presbüterlik jms). Kirikukorraldus on tihedalt seotud kiriku- või kanoonilise õigusega ning eklesioloogiaga, olles ka viimase uurimisobjektiks. Vahel kasutatakse kirikukorraldust ja kirikukorda samas tähenduses, paljudes keeltes neid isegi selgelt ei eristata, kuid eesti keeles saab eristuse teha, käsitades kirikukorda kui õigusnormi, mis fikseerib kirikus kehtiva kirikukorralduse.
