Kuna Rooma seadus ei lubanud linnamüüri sees surnuid matta, juudid ja kristlased aga surnute kremeerimist ei tunnistanud, rajati Rooma lähiümbrusse selleks otstarbeks ulatuslikud maa-alused käigud. Pärast kristluse riigiusuks kuulutamist (380. aastal) toodi märtrite ja pühakute säilmed maapealsetesse kirikutesse üle, matmine katakombidesse hääbus ning need unustati, kuni avastati uuesti 16. sajandil. Katakombide seintel olevad freskod kui varakristliku kunsti olulised mälestised pakuvad olulist teavet tollaste kristlaste maailmapildi ja tavade kohta. Kui algselt räägiti katakombidest vaid Rooma kontekstis, siis hiljem on see hakanud tähistama maa-aluseid (matmiseks kasutatavaid) käike ja koopaid üldiselt.
