Kanoonilise õiguse mõistet kasutatakse tavaliselt vanade kirikute (katoliku, õigeusu, vanad idakirikud) kontekstis, kus on olemas nüüdisaegsetest riiklikest õigussüsteemidest vanem, varakristlikusse ajastusse ulatuv iseseisva õigusloome traditsioon. Roomakatoliku kirikult päritud õigustraditsioonile viidates kasutab kanoonilise õiguse mõistet ka anglikaani kirik. Kuigi kohati käsitatakse kanoonilist ja kirikuõigust ka sünonüümidena, on esimene teisest kitsam ega sisalda otseselt ilmalikust õigusest üle võetud õigusnorme, vahel isegi välistades taolise võimaluse. Roomakatoliku kiriku kanooniline õigus on preskriptiivne ehk ettekirjutav, ülemaailmse kehtivusega, selgelt ja rangelt kodifitseeritud ning selle käigus tervikuna kaasajastatud. Õigeusu kiriku kanooniline õigus seevastu on pigem korrektiivne ehk konkreetsete probleemide lahendamisele suunatud, hilisemate kaanonite osas kohaliku kehtivusega (kuna eksisteerivad iseseisvad kohalikud kirikud), süsteemselt kodifitseerimata ja vanemas osas kaasajastamata, seega ka enam avatud eri tõlgendustele. Kanooniline õigus on oma olemuselt religioosne õigus, täpsemalt öeldes religioosse õiguse üks kristlikke avaldumisviise.
