Teatud paigaga seotud kaitsepühakute traditsioon sai alguse varakristluses märtrite austamisest, kelle haudadele ehitati pühakodasid ning kellelt hakati paluma eestkostet. Kaitsepühak võib olla mänginud suurt rolli mõne piirkonna ristiusustamisel või on selles paigas sündinud mõni selle pühakuga seotud ime jne. Ametite ja nähtustega seotud kaitsepühakud on tihti olnud maises elus kas vastava ameti esindajad või on nende elu või surmaga seotud seigad kuidagi seotud vastava nähtusega. Keskajaks olid juba pea iga eluvaldkonna jaoks kujunenud omad kaitsepühakud. Katoliku ja õigeusu traditsioonis saab inimene endale ristimisel ka isikliku kaitsepühaku, kelleks on tavaliselt tema nimipühak.