Interkonfessionaalne, st kirikuorganisatsiooni kõrval ja eri kirikutest inimeste ühistööna arenenud suhtluse kiire kasv algas 18.–19. sajandil, mil kristlik misjoni-, evangelisatsiooni- ja diakooniatöö arenes nii jõudsalt, et väljus ühe konfessiooni piiridest. Seesugune koostöövorm põhineb peamiselt üksikkristlaste initsiatiivil, kes näevad vajadust ja võimalusi ühiselt ellu viia kristlikust maailmavaatest tulenevaid eesmärke. Tuntuimad ülemaailmse levikuga kristlikel põhimõtetel tegutsevad organisatsioonid on näiteks Briti ja Välismaa Piibliselts, Noorte Meeste Kristlik Ühing, Evangeelne Allianss, Punane Rist, Sinine Rist jt. Kuna interkonfessionaalsed organisatsioonid reeglina ei moodusta iseseisvat kirikut, on neid nimetatud ka parakiriklikeks struktuurideks. Interkonfessionaalne suhtlus pani aluse 20. sajandi oikumeenilisele liikumisele, mida edendavad eri konfessioonid, moodustades uusi kirikutevahelisi koostöövorme.
