Oikumeenia (kr οίκος 'maja'; οἰκουμένην 'asustatud maailm') tähistas antiikajal kogu Rooma maailma. Ühise kiriku aegseid kirikukogusid nimetati oikumeenilisteks. Uuemas tähenduses seostub mõiste oikumeenia 19. sajandi II poolel alguse saanud oikumeenilise liikumisega, mille sihiks on kristlike kirikute ühtsuse taastamine. Liikumine kasvas välja algselt interkonfessionaalsetest organisatsioonidest ja kristlike misjoniseltside koostööst, millele järgnes konfessionaalsete kirikute dialoog ja ühine tegevus. Suurim kristlikke kirikuid ühendav organisatsioon on 1948. aastal Amsterdamis asutatud Kirikute Maailmanõukogu (inglise keeles World Council of Churches, eestikeelne lühend KMN). Oikumeenia ideeliseks aluseks on Jeesuse ülempreesterliku palve sõnad jüngrite ühtsuse ja nende kuulutustöö pärast: "… et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud!" (Jh 17:20–21). Kirikute pühendumist ühtsusele nimetatakse ka oikumenismiks.
