Kristlike kirikute üksteisele lähenemise ja ühistegevuse ettevalmistajaks osutusid 19. sajandil loodud kirikutevälised kristlikud organisatsioonid (sh Evangeelne Allianss). Need moodustati enamasti eri konfessioonide liikmetest mitmesuguste ettevõtmiste tarbeks, eelkõige hariduse, sotsiaaltöö ja misjoni alal. Alates 20. sajandist panustavad ühistesse misjoniprojektidesse oikumeenilise liikumise raames ka kirikud. Tänapäevast kirikutevahelist koostööd iseloomustavad eri tasandite dialoogid ja ühistööprojektid. Dialooge peetakse enamasti teoloogiliste küsimuste üle arutamiseks, üksmeelele jõudmiseks ja kokkulepete sõlmimiseks, ühised projektid keskenduvad eeskätt misjoni- ja diakooniatööle maailma eri piirkondades, kus on vajalik kirikute kaasabi. Eestis edendab kirikute ühistööd peamiselt Eesti Kirikute Nõukogu.