Ikonolaatriat tuleb eristada ikonoduuliast ehk ikoonide kohasest austamisest. See on pühade isikute kujutistele suunatud ülemäärane ja ekslik austus, nende teenimine, mille puhul arvatakse neil esemetel iseeneses olevat eriline pühadus ja toime. Nii kujutab see endast üht ebajumalateenistuse ja ebausu vormi, mis mõisteti koos ikonoklasmi ehk ikoonide vastasusega hukka seitsmendal oikumeenilisel kirikukogul 787. aastal. Ikonolaatria elemente võib sageli ette tulla rahvausus. Halvustavas tähenduses, eriti õigeusu ja katolitsismi vastu suunatud kriitikas on ikonolaatriaks nimetatud igasugust pühakujude ja -piltide kasutamist jumalateenistuslikel eesmärkidel. Varem on eesti keeles pakutud ikonolaatria eestipäraseks vasteks ka sõna „pilditeenistus”, kuid see kõlab mitmetähenduslikult ja ei ole laiemalt kasutusse läinud.
