Islami pealetungi tingimustes hakkas Bütsantsi keisrivõim 8. sajandil nägema oma ebaedu põhjust ikoonides kui Jumala käsu rikkumises ning algatas ikoonide hävitamise ja nende pooldajate tagakiusamise. Bütsantsi pilditüli sündmustik jaguneb kahte etappi. Esimese algatas 720. aastal keiser Leo III (717–741), lastes kirikutest ja muudest kultuspaikadest ikoonid eemaldada. Keiser Konstantinos V (741–775) jätkas isa poliitikat veel jõulisemalt ja vägivaldsemalt. Tüli lõpetas keisrinna Irene (780–802) kokku kutsutud seitsmes oikumeeniline kirikukogu Nikaias 787. aastal, kus kiideti ikoonide austamine heaks, sätestades, et ikoone tohib austada või kummardada (kr προσκύνησις), mitte aga teenida (kr λατρεία). Teist korda keelati ikoonid 9. sajandil keiser Leo V algatusel (813–820), seda pigem poliitilise mõjujõu kehtestamise vahendina. Alles keisrinna Theodora, kes valitses regendina oma poja eest (843–856), taastas 843. aastal ametlikult ikoonide austamise.
