Kristliku kunsti – vastavalt kontekstile nimetatud ka sakraalkunstiks – eripära on esitada kristlikule usule omast sisu, millest tuleneb selle rakenduslik eesmärk. Teises tähenduses – kui lähtuda kunstniku enesemääratlusest – saab kristlikku kunsti ära tunda vastava stiili ja esteetika järgi. Usuliste tõekspidamiste edasiandmise eesmärgil sündinud kunst on läbi ajaloo kasutanud peamiste motiividena Jeesuse elu sündmusi evangeeliumite põhjal, lisaks ka Vana Testamendi motiive. Alates 3. sajandist on lisandunud Maarja-austamisest tulenev motiiv. Kui idakristluses on kujutava kunsti vormiks peamiselt ikoonimaal, ikoonifresko jms, siis läänekristluses domineerib ruumiline figuur. Kirikuloos on olnud aegu, mil kunsti kasutamist piirati (näit pilditüli, pildirüüste), eelkõige tõrjudes nähtust, mida nimetatakse ikonolaatriaks, s.t kui rahvavagaduse ajel tõuseb kunstis kujutatu asemel ausse kujutis ise kui austamise objekt.
