Ristiusu ajaloos on religioosse kujutava kunsti vastased põhjendanud oma seisukohta peamiselt Jumala keeluga valmistada pilte ja kujusid (2Ms 20:4–5). Nende mistahes moel kasutamist kultuses on tõlgendatud ebajumalateenistusena ning nende hävitamist Jumalale meelepärase teona. Mastaapsemad pühapiltide ja -kujude hävitamised on toimunud 8. ja 9. sajandil Bütsantsis ning 16. sajandil Lääne-Euroopas reformatsiooniideede mõjul (sh Eestis aastatel 1524–1525).