Haputaigen on Vanas Testamendis negatiivse tähendusega sümbol: näiteks keelab Jumal haputaigna kasutamise, kui seab juudi rahvale hapnemata leibade pühad Egiptusemaad tabanud nuhtluste mälestuseks, mis ei taba aga sealseid juute (2Ms 12:15). Hapnemata leibade püha ajal tuleks 2Ms 12:17–20 ja 3Ms 23:14–19 kirjeldatu kohaselt juuretis majapidamisest eemaldada ja seda terve nädala jooksul vältida, sest see sümboliseerib pattu ja selle tagajärgi. See sümboolika kehtis iisraeli rahva roaohvri kohta aastaringselt: „Ühtegi roaohvrit, mille toote Issandale, ärge valmistage hapnenust, sest haputaignat ja mett ei tohi te iialgi süüdata põlema Issandale tuleohvriks!” (3Ms 2:11). Juuretis, mis paneb leiva kerkima, on Piiblis ka uhkuse, edevuse ja ülbuse sümboliks, sest need omadused kipuvad inimest täitma ehk puhevile ajama. See protsess ei toimu kiiresti, vaid võtab justkui nakkuslikult leviv viirus ajapikku inimese üle võimust ja viib inimese Jumalast üha kaugemale, põhjustades kontrolli alt väljudes ühtlasi ka kannatusi ja vaimuhaigusi. Kuna toona viiruste olemasolu oli tundmatu, kasutati võrdleva kõnekujundina ainuraksetest organismidest koosneva a käärimist põhjustava haputaigna või juuretise sümbolit. Uues Testamendis ei ole haputaigen alati negatiivses tähenduses, näiteks kõneleb Jeesus tähendamissõnas: „Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema“ (Mt 13:33), mida tõlgendatakse kristluse levimisena kõikjale. Teisal jälle selgitab Jeesus ise: „Hoidke end variseride haputaigna, see tähendab silmakirjalikkuse eest!“ (Lk 12:1). Enamasti sümboliseerib haputaigen midagi lubamatut või ebameeldivat, viidates roiskumisele.