Flanöör ilmus Pariisi linnapilti 19. sajandi alguskümnenditel ja sai tuntuks kui kirjanduslik jalutajakuju, kes tunneb end koduselt tihedas inimmassis ja naudib selle keskel moodsat üksindust (nt Charles Baudelaire'i luuletustes).
Näited
Baudelaire'i flanöör rõõmustas „mittekohtade“, st kaubatänavate voolus kohatavate põgusate rõõmude üle.
Kui linnaelaniku argine pilk silmab teist inimest vaid põgusalt, siis poeetiline flanöör näeb kõike sügavuti ja intensiivselt.
Kuigi Unt polnud suisa flanöör, meeldis talle kõndida.
