Kuigi algkirikus rakendati pigem avalikku pihti raskete pattude ülestunnistamiseks kogu koguduse ees, oli ka eraviisilist pihtimist, mis alates 3. sajandist levis laialdasemalt eremiitide seas ja kloostrites. Alates 5. sajandist muutus erapiht (e privaatpiht, kõrvapiht) valdavaks. Lateraani kirikukogul (1215) reguleeriti pihtimise kord ühenduses meeleparanduse sakramendi pühitsemisega, millega kohustatakse usklikku vähemalt üks kord aastas privaatselt pihtima. Katoliikluses on erapihi kohaks enamasti kirikuruumi asetatud pihitool, õigeusus seisab pihiline koos pihiisaga kirikus eraldatud osas ja pihtija pea kaetakse epitraheeliga.