Erapihi jaoks, mis oli kirikus juurdunud umbes 5. sajandiks, kasutati alguses altari läheduses paiknevat istet meeleparanduse riitust läbiviiva preestri jaoks. Hiliskeskajal, eriti pärast Trento kirikukogu (Rituale Romanum, 1614) sätestati pihitooli reeglid: pihilist lahutab preestrist võre. Barokiajastust alates kujunes välja suletud kapi sarnane, ustega või eesriietega kahe- või kolmeosaline pihitool: tooliga varustatud preestri ruumi ümbritseb ühel või mõlemal pool võret pihilise jaoks mõeldud ruum koos põlvituspingiga. Pihitool on olnud kasutuses ka luterlikus kirikus Kolmekümneaastase sõja järel: see ehitati kantsli lähedusse või ka altari taha erapihi tarvis. Nüüdisajal, kui liturgiline kord võimaldab pihi vastuvõtmist avatud ruumis, peab usklikele jääma soovi korral ka pihitooli võimalus.