Süü ehk süüdiolek tekib siis, kui rikutakse kehtestatud seadust, reegleid, lepingut. Moosese Seadus kujutas endast lisaks kokkuvõtlikule dekaloogile väga üksikasjalike ettekirjutuste kogumit nii kultuslikeks toiminguteks kui ka ühiskondlikuks eluks. Nende vastu eksimine tähendas eksimist Jumala vastu, st pattu, ning tekitas hirmu karistuse ees. Jumala lepitamiseks toodi ettenähtud ohvreid ja sooritati muid kultuslikke toiminguid. Muuhulgas tuli tuua süüohver ka teadmatuses tehtud tegude eest (vt nt 3Ms 5:17–19). Lisaks individuaalsele süüle on Vanas Testamendis läbiv teema ka rahva kollektiivne süü – rahvana Jumala käskudest taganemine, millele järgneb kollektiivne karistus. Hilisemas juutluses mõisteti pattu ja ka süüd võlana Jumala ees, millest vabanemiseks on vaja lunastust ja andestust. Sama kontseptsioon peegeldub Meie Isa palve sõnades „anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“. Jeesuse Kristuse ristisurm on ühekordne ja lõplik lunastav süüohver patuste eest, mis lepitab inimkonna Jumalaga ja annab andeks Kristusesse uskujate patusüü: „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses“ (Rm 8:1). Patu- ja süükoormast vabaks saamine eeldab südametunnistuse ärkamist, süü omaksvõtmist, siirast kahetsust ja soovi ennast parandada.