Vajadus andestuse järele tekib olukorras, kus inimene on Jumala ees süüdi mõtte, sõna ja teoga tehtud pattudes ning hea tegemata jätmises, mis on rikkunud tema suhte Jumalaga, kaasinimese ja looduga laiemalt. Pattude andestamine on ainuüksi Jumala meelevallas. Lepituses Jeesuse Kristuse, Jumala Poja valatud vere ja ristisurma läbi annab Jumal patu andeks oma armust neile, kes kahetsevad, parandavad meelt ja usuvad, et Kristus on surnud ka nende pärast (vt Ef 1:17). Vabakogudustes ja evangelikaalses liikumises rõhutatakse inimese individuaalset meeleparandust ja andestuse vastuvõtmist Jumalalt, kiriklikus praktikas kinnitatakse pattude andestust armuvahendite kaudu. Jumala andestust kogenud inimene saab ka ise andestada teistele, nii nagu palutakse Meie Isa palves: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“ (Mt 6:12).