17. sajandi lõpuks või 18. sajandi alguseks kujunes kõikjal luterlikes maades noorte leeriskäimise kohustus. Eestimaal hakati seda nõudma 1735. aastal. Leerikursuse läbimise miinimumnõudeks oli lugemisoskus ja Lutheri Väikese katekismuse tundmine, tihtipeale õpiti selle peatükke pähe. Leeripüha kujunes ühtlasi noore inimese täiskasvanuks tunnistamise pühaks, kes on sestpeale täieõiguslik kiriku ja kristliku ühiskonna liige, õigusega armulaual käia, abielluda, ristivanem olla, koguduse asjades kaasa rääkida. Armulaua saamise õigus on tänapäeval luteri kirikus küll igal ristitul, selleks ei pea olema leeritatud. Leerikursusel võivad osaleda ka ristimata inimesed, noored ja täiskasvanud, kuid leeriõnnistuse ehk konfirmatsiooni eeltingimuseks on ristimine.