Vanema ehk presbüteri kui koguduse juhi või ülevaataja amet oli olemas juba algkoguduses, sellest ja selles ametis teenimiseks vajalikest omadustest on juttu mitmetes Uue Testamendi kirjakohtades (nt 1Tm 3:1–7, Tt 1:5–9, 1Pt 5:1–4). Vanematest on välja arenenud nüüdisaegne vaimulikkond. Nii nagu Piiblis kasutati (koguduse)vanema, ülevaataja, karjase ja piiskopi nimetusi tihti sünonüümsetena, nii võivad ka nüüdisaja kirikutes sõltuvalt traditsioonist vanema ametile vastata mitmed erinevad vaimulike ametinimetused (piiskop, preester, pastor, vanem, kogudusevanem, kirikuvanem jms). Ka sõna „preester“ on välja kujunenud presbüteri nimetusest (kreeka keeles πρεσβύτερος). Reformeeritud kiriku ühes peamises harus ehk presbüterluses nimetatakse vanemateks ehk presbüteriteks aga eelkõige koguduse juhatuse ilmikliikmeid, kuigi teoloogiliselt kuuluvad vanema staatusesse ka nende vaimulikud. Mormoonluses, kus tunnistatakse meeste üleüldist preesterlust, on vanem preesterluse madalaim aste, kuhu võib pühitseda mehi alates 18. eluaastast.
