Kristlikes kirikutes on Vana Testamendi apokrüüfide hulk ja käsitlus erinev. Üldiselt arvatakse Vana Testamendi apokrüüfide hulka Toobiti, Juuditi ja Baaruki raamatud, Siiraki ja Saalomoni tarkuseraamatud, Jeremija, Estri ja Taanieli raamatu lisad ning Makkabite raamatud, sest need leiduvad erinevates Septuaginta versioonides. Nii katoliku kui õigeusu kiriku tunnustavad apokrüüfe kanoonilistena. Neid peetakse Jumala poolt inspireerituks ja kohaseks õpetamisel. Seevastu protestantide meelest on apokrüüfide väärtus peamiselt ajalooline ja hingekosutuslik. Apokrüüfe peetakse Piibliga seotuks, kuid neid ei arvestata Vana Testamendi kanooniliste raamatute hulka. Mõnes protestantlikus Piibli versioonis on apokrüüfid ehk deuterokanoonilised raamatud siiski toodud ära eraldi osana Vana ja Uue Testamendi vahel. Raamatuid, mis ei kuulu Septuagintasse, nagu näiteks esimene Eenoki raamat, Moosese ülestõusmine ja Juubelite raamat, kutsutakse samuti apokrüüfideks, kuid õigem oleks nende puhul kasutada mõistet ’pseudepigraaf’.
