Enamasti käsitatakse apokrüüfidena teoseid, mis ei kuulunud algsesse heebrea pühakirja, kuid võeti Vana Testamendi kreekakeelsesse tõlkesse (Septuaginta). Katoliku, õigeusu ja protestantlikus traditsioonis on Vana Testamendi apokrüüfide hulk ja käsitlus erinev. Nii katoliku kui ka õigeusu kirikus on osa selliseid teoseid tunnistatud kanooniliseks. Katoliku ja õigeusu kirikud peavad enamikku apokrüüfidest Jumala poolt inspireerituks ja kohaseks õpetamisel, samal ajal kui protestantide meelest on nende väärtus peamiselt ajalooline ja hingekosutuslik. Mõnes protestantlikus Piibli versioonis on apokrüüfseks tunnistatud Vana Testamendi tekstid eraldi osana ära toodud. Uue Testamendi kontekstis nimetatakse apokrüüfideks teoseid, mida ei võetud 4. sajandil kinnitatud Piibli kaanonisse. Uue Testamendi apokrüüfide osas on katoliku, õigeusu ja protestantlik traditsioon ühel meelel ning ei pea kohaseks neid liturgias kasutada. Seetõttu Uue Testamendi apokrüüfe erinevalt Vana Testamendi apokrüüfidest Piiblis kunagi ära ei trükita.
