Zhuang Zi oli pärit Lõuna-Hiinast Chu riigist ning tema kohta teada olevate nappide elulooliste andmete põhjal veetis suurema osa elust eraku ja rändõpetlasena, keeldudes riigiteenistusse astumast, kuigi teda sinna mitmel korral kutsuti. Zhuang Zi nime kandev tekst on õieti erinevatel aegadel kirja pandud lugude ja filosoofiliste arutluste antoloogia. See koosneb 33 peatükist (hn pian), mis on jaotatud kolme tsüklisse: "Sisemised peatükid" (hn neipian, 1.–7.), "Välised peatükid" (hn waipian, 8.–22.) ja "Segapeatükid" (hn zapian, 23.–33.). "Sisemisi peatükke" peetakse Zhuang Zi enda, "Väliseid peatükke" tema õpilaste ja mõttekaaslaste loominguks, "Segapeatükke" aga hilisemateks lisandusteks. Suure osa Zhuang Zi raamatust moodustavad allegoorilised mõistujutud. Filosoofilise sügavuse poolest paistavad silma 5. ja 6. peatükk, kus arutletakse kulgemise, teadmise, taevaliku ja inimliku olemise jm üle ning kirjeldatakse ideaalseid inimtüüpe õndsat ja tõelist inimest, kelle kohta öeldakse, et eelkõige olid nad loomulikud (hn ziran). Paljud kirjakohad on esitatud dialoogidena, kusjuures väitlejateks on sageli ka Konfutsius ja Lao Zi. Zhuang Zi raamat on üks mõjukamaid vanahiina tekste, mis on peale taoismi avaldanud olulist mõju hiina klassikalisele kirjandusele ja kunstile, aga ka hiina budismile eriti huayan’i koolkonna ideedele. Eesti keeles on kolm esimest peatükki ilmunud Jaan Kaplinski tõlkes (1989) ja katkendeid Märt Läänemetsa tõlkes (2001).
