India mütoloogias oli nimi Vairotšana algselt seotud päikesega; mahajaanas sai see aga kõikehõlmava buddhasuse sümboliks ja personifikatsiooniks, mis päikesevalgusena toidab ja kasvatab kõike ning ulatub kõikjale. Vairotšana kultus hakkas laiemalt levima I at keskpaiku, kuid juba märksa varasemates Avataṃsaka tsükli suutrates, nt Gaṇḍavyūha-sūtra's, esineb ta kohati tähtsaima buddhana, jättes tahaplaanile isegi Šākjamuni. Vairotšana kultuse olulisim tekst on Mahāvairocana-sūtra (7. saj). Vadžrajaanas on Vairotšana üks dhjaanibuddhadest. Ta asub mandala keskel või idas, on tathāgata perekonna pea, tema bodhisattva on Samantabhadra ja pradžnja Vadžradhātvīšvarī (skr vajradhātvīśvarī). Ikonograafias on Vairotšana valget värvi, ta istub lootosasendis ja hoiab käes seadmuseratast. Hilisemates tiibeti ning hiina ja kaug-ida budismi vooludes sai Vairotšana seadmuseihu ning kõige olemasoleva kui buddhasuse väljenduse sümboliks-kehastuseks, ülimaks ürgbuddhaks.