Kesksel kohal on seal tühjuse (skr śūnyatā) õpetus, mille järgi kõik seadmused on iseenesest tühjad, s.t neil puudub omaolek (skr svabhāva). Nad on olemas ainult põhjuse-tagajärje suhte kaudu, seega on kirjeldatav tegelikkus püsitu (skr anitya). Nāgārdžuna arendab selles teoses välja vastase väidete absurdi viimise loogilise meetodi prasaṅga, samuti liikumise ja paigalseisu suhtelisuse analüüsi. Mūlamadhyamakakārikās't on kommenteerinud mitmed hilisemad õpetlased, nagu Buddhapālita (u 470–540), Bhāvaviveka (u 490–570), Tšandrakīrti (7. saj) ja Sthiramati (6. saj).
